Radioloogiliste meetoditega ja hammaskonna abil vanuse määramine lastel ja noortel

Ülevaateartikkel käsitleb laste ja noorukite vanuse kindlakstegemist hammaskonna alusel radioloogiliste meetoditega olukordades, kus dokumendid või biomeetrilise isikutuvastuse andmekogu kasutamise võimalus puuduvad. Hambad on vanuse hindamisel eelistatud, kuna nende areng on geneetiline ja vähem mõjutatud keskkonnast. Kõige sagedamini kasutatakse panoraamröntgenit ning kahte lähenemist: atlasepõhiseid (nt AlQahtani atlas) ja etapiviisilisi meetodeid (nt Demirjiani, Willemsi, Cameriere’i meetod). Erinevatel meetoditel on rahvastikupõhised eripärad, mistõttu tuleb valida lapse etnilisele taustale sobivaim lähenemine. Eesti europiidse rahvastiku puhul peetakse kõige sobivamateks Cameriere’i, Willemsi ja Minceri meetodeid, kuid valdkond on Eestis vähe uuritud ning vajab kohalikke võrdlevaid uuringuid (nt Demirjiani meetodi hindamist Eesti lastel). Artiklis käsitletakse ka kiirguskaitse ja eetika olulisust: vanuse määramiseks tehtavad röntgenuuringud on mittemeditsiinilised ning lubatud vaid siis, kui väidetud ja oletatav vanus oluliselt erinevad ning meetod on rahvastikupõhiselt põhjendatud. Teadustöös soovitatakse kasutada retrospektiivseid, juba olemasolevaid röntgeniülesvõtteid.